Ma olen juba kuu aega Saksamaal olnud ning selle vähese aja jooksul on juba üpris palju asju toimunud. Peale Frankfurti jõudmist olin ma soft-landing campis 3 päeva. Soft-landing camp on seminar, kuhu kogunevad vahetusõpilased ja neile räägitakse kohalikust elust ja kultuurist. Seminar sai läbi ning YFU vabatahtlikud saatsid mu rongile, vahetuspere poole. Minu õige vahetuspere oli reisil, nii et olin esimese nädala tervitusperega. Tervituspere tutvustas mulle linna nimega Wolfsburg. Peale nädalat aega oli aeg tutvuda oma päris vahetusperega.
Minu vahetusperes on ema, isa, 17-aastane tütar, 3 kassi, 8 kana ja 2 hobust. Minu pere tegeleb golfi, ratsutamise ning muusikaga. Olen hakanud ratsutama koos oma õe ja emaga, vahepeal harjutan ka klaverit. Hetkel uurin, mis võimalused on minu linnas, pole endale veel mingit kindlat vabaaja tegevust leidnud.
Ma olen hakanud ka koolis käima. Koolipäev algab kell 7.50, mis on minu jaoks vara aga samas lõpeb mu koolipäev natuke varem. Iga hommik sõidame koos õega ratastega kooli. Koolis on mul huvitavad õppeained, nt poliitika ning õigused ja normid. Klassist olen ma leidnud endale palju sõbrannasid, kellega saan aega veeta ka väljaspool kooli.
Saksa keel on mul märgatavalt arenenud ning ma suudan saksa keelt juba vabalt, aga pisut vigaselt rääkida. Eestis õppisin ma saksa keelt esimesest klassist alates. Tunnen, et sõnavarast, mis sai koolis õpitud, jääb kõvasti puudu. Koolis õpitud sõnavaraga saan ma tavalises vestluses hakkama, kuid iga päevaselt perega vesteldes tuleb paari sõna tõlget internetist otsida. Minu pere räägib ainult saksa keelt ja see on mu keele arengule suuresti kaasa aidanud.
Minu kohalikud sõbrannad on minult uurinud, et kas mul on juba kultuurišokke olnud. Mul ei ole otseselt suuri šokke olnud, ainult toitumisharjumuste üle. Sakslased söövad saia hommikusöögiks ja õhtusöögiks. Minu Eesti kodus ei tarbita nii palju saia ja meile piisab leivapätsist nädalaks. Minu vahetuspere tarbib umbes 3 pätsi nädalas.
Mis oleks aga vahetusaasta ilma koduigatsuseta? Mõtlen tihti oma vanemate ja sõprade peale, kuid tean, et nad on alati minu jaoks olemas ja saame vajadusel telefoni teel rääkida. Kui tekib suurem koduigatsus, viin mõtteid eemale ja veedan aega vahetusperega. Vahetusaastal ei pea häbenema koduigatsust. Kui on natuke kurvem päev, annan sellest oma perele teada ja nad on mulle alati toeks. Ma olen tänulik selle üle, et mul on elus inimesed, keda taga igatseda.
Septembrikuu kokkuvõtteks saan öelda, et mul on väga vedanud oma vahetusperega. Ma olen tänulik oma uute sõprade üle ja olen uhke enda üle, et julgesin teha selle sammu ja minna vahetusaastale.